kord koputas uksele härra Julgus. toas istus härra Hirm, kes hüüdis: "tule sisse!". härra Julgus astus sisse, aga toas ei olnud kedagi.

ma vaatan paadist kiikriga, kas paistab juba pe-i-ka. umpampaaumpampaa

mulle ei meeldi mandariiniseemned. nende leidmine on alati suur pettumus keset naudingut.
ma sõitsin autotunnis nagu möku. siis mul oli kurbus. kui sa oled naine, siis pead kurbtuse peale kommi sööma. tegin kurbuste hindamist (sõjaväes on selline asi nagu kauguste hindamine), aga hindasin valesti ja sõin liiga palju, süda läks pahaks. halva südame leevendamiseks sõin mandariini. ja siis see seemnejama..
tšort.
2 päeva veel.

and this one goes out to all you lonesome lovers out on the dance floor... tüüdüüt üdütüüdtüdütütüdüüdütüd

tere. ma, paremakäeline, proovisin koorida mandariini (tegelikult küll klementiini, sest ostsin täna neid, kuna nad on magusamad) vasaku käega. see osutus eluohtlikuks ja kaelamurdvaks ülesandeks. ma ei saanud hakkama. petsin nii ennast kui teisi.
"see punn läheb täiesti eduliselt," ütles mu ema 286 aastat tagasi. ma olin siis ühene.

kus mu noormees küll on?

väga huvitav on pärast trenni jälgida naiste riietumisharjumusi. täiesti mitte-perverssel moel. näiteks üks naine kasutab nii roll-on kui pihustatavat deodoranti. teine käib tuhvlitega dušši all. kolmas jällegi tõmbab sukapüksid kaenla alla. see olen mina.

unes varastas vaprate ja ilusate ridge muuseumist ühe hinnalise medaljoni ja lavastas kaspar männi süüdi.

head reisi, kaspar mänd!

evriting ai duuu ai du it foor juuu

niimoodi läksin mina külla oma armsale Andersile sõjaväkke.
kell 7.10 sõitsin mina tartust rakverre. kui tund aega olin sõitnud ja maganud, tegin silmad lahti ja talv oli alanud. paks lumi igal pool, täpselt nagu üks hea suusailm nägi välja. aga rakveres oli tegemist sopaga, nagu ikka. mütsi unustasin ka bussi, õnneks sain kätte enne järgmise bussi väljumist. tund aega passisin rakvere bussujaamas, kus oli sama külm kui õues. SIIS! lähen mina tapa bussi peale ja jõuan kohale. lähen ühte kohalikku kaubamajja, küsin lillepoest, et kuidas mina võiksin jõuda pioneeripataljoni. müüja hüüab üle toidupoe "ljudmila! ljudaaaa! slušai, kak [järgneb pikk ja elav venekeelne vestlus]" tuleb välja, et ljudmila sõbranna läheb ka täna tapale oma poega vaatama ja kui ma tuleksin 12.15 uuesti lillepoe juurde, saaksin auto peale. davai-davai! lähen siis jalutama imeilusasse lörtsisesse tapa linnakesse. jõuan 3 minutit jalutada, äkki tuleb ljudmila ja ütleb, et saadab mind sveta juurde, et mul poleks külm. ljudmila ei räägi hästi eesti keelt, vene-eesti-keha segakeeles räägib, et töötab sõjaväe sööklas ja kui ta küsib, kelle juurde ma lähen ja ma ütlen anders levandi, siis ta ütleb "oooo, levandi! ma tean küll, kas see on see uuhuuhu [teeb kiireid suusaliigutusi kätega] poeg?" ja jõuan svetlana juurde (kes, nagu pärast selgus, on ühe Andersi toakaaslase ema), söön võikusid ja präänikuid, joon teed, vaatan telkut ja chillin niisama tund aega tema kassiga. siis svetlana vend viib meid autoga sõjaväkke, ootame sada ja pool tundi, et poisse kutsutaks (pärast sain teada, et neid kiusati ja nad pidid seitse korda oma voodeid tegema, kuni kellegi voodis ei olnud enam ühtegi kortsu) JEEEE õnn on suur. väga suur. Andersil on väga vähe juukseid, aga ta on rõõmus nagu pontšik.
kolmveerand kolm pean juba hakkama ära minema, sest sveta vend sõitis juba koju, peame jala minema. aga SIIS! tapa on üllatusi täis ja sveta tunneb vist kõiki inimesi universumis. üks tema semu viib meid rongijaama. ja nii ma saingi enam-vähem kuiva jalaga tapale ja tagasi koju.
elagu!

ma vaatasin täna oma jalgu ja ei tundnud neid ära.

Linda peale ma mõtlen küll palju viimasel ajal